10.8.17

Riisiroog ja sõstrakissell.

Kiirelt ja vähese hoolega saab köögis toimetatud ja nii mõndagi suupärast valmistatud.
Riisiroog ja marjakissell on mõlemad kerged valmistada.
 
 
 
Sõstrakisselli võib muidugi ka maasikateta valmistada, aga mulle lihtsalt maitseb nii rohkem!
 
Jätku!
 
***************************************
 

7.8.17

Veidi tegemisi.


Kuni ühel rahval on sündimas lapsi, on sel etnosel veel lootust püsima jääda! 
Ja mis oleks veel parem ja ilusam, kui terve ja oodatud uus ilmakodanik ..
Tegin ühe väikese tekikese.
 
 
See ei ole küll päris valge, aga ei ole vist ka piisavalt beež, et Isetegija projekti mahtuda, seepärast nokitsesin veel veidi ka projektitööks sobivat käsitööd.
 
 
 
*******
Nojaa, ja hiljaaegu tuletati meelde üht huvitavat nö vahepala-ampsu.
Tegelikult olen ma seda sageli teinud ja söönud, kuid ei ole kunagi tutvustamiseks vääriliseks pidanud. Nüüd aga, kui üks hõimlane teema nö üles tõstis, arvan et see siiski väärib äramärkimist!
Henn Sarv nimetas võileiba, mis koosneb leivast, võist ja keedukartulist "Kassijuustuks" (e kassijuustuvõileivaks ?). Minu jaoks on see nimetus võõras, ehkki maitseelamus on tuttav!
 
 
Ja uutele tulijatele tuleb ju ka ometi ruumi teha ning kuna seeneisu oli niikuinii juba olemas, siis tegin ka seene-hakklihakotlette.
 
 
 
************************************

6.8.17

Äikest, päikest, vihma ja vikerkaart.

Vot oligi just niisugune päev, et maa sai kastetud ja vikerkaart silmatud.
 
 
Natuke nokitsesin käsitöödki teha, kuid valmis ei saanud midagi.
 
Aga toidulaud oli täna mõnusalt kerge:
 
 

 
*****************************************

3.8.17

Pisut pildikesi ja natuke nosimist.

No ei teagi täpselt, kumb on esmane ja kumb teisene .. et kas ebameeldivused tekitavad laiskust või laiskus tekitab ebameeldivusi. Ilmselt on ikkagi mõlemad variandid õiged.
Igatahes otsustas mu arvuti koostööst loobuda, sest ta süda ja aju olid väsinud. Õnneks on meil väga hea tuttav "kirurg" ja nüüd oleme arvutiga jälle rõõmsalt koos asjatamas.
Vahepealsel ajal aga, no siis kui sõber-arvuti oli opilaual, tahtis laiskus võimust võtta ja selleks, et temast natukenegi pääseda, mõtlesin välja augustikuu beeži-teema töökest ning käisin lihtsalt õues uitamas. Taas kord tõdesin, et Rakverel on tublid haljastustöölised ning linnakunstnikul on "hea silm". Väike armas linnake ja minu poolest võiks nii olla ja jäädagi. Tõesti, ei ole tarvis, et igal pool, kuhu silm vaatab või kõrv kuulma ulatub, käiks melu ja lärmakas seltsielu! Niisamuti ei ole meie pisikesse linnakesse tarvis organiseerida mingeid meeletuid festivale ega röögatuid kontserte.
Las jääda Rakvere rahulikuks, õdusaks linnakeseks, kus saab rahulikult kulgeda ning nö "närvid lõdvaks lasta" ja kus terve mõistus juhib elukorraldust!
 
Polikliiniku juures

Kesklinnas
 
Bussijaama ja Koidula tänava vahel
 
Aga kuna jalutamine ikka päriselt laiskust ei peleta, siis vahel tundub isegi söögi valmistamine väga pingutustnõudev. Siis tulevad appi konservid-preservid jms.
Mina ei ole see inimene, kes kirtsutab nina, kui kuuleb kedagi rääkimas purgisuppidest või konservidest. Söön neid ise ja ei arva, et peaksin alalõpmata ise kontidest puljongit keetma või et poes müüdav pakendatud keedupeet oleks millegi poolest väärtusetum, kui ise keedetud peet!
 
 
Vahel tuleb aga mõte ...
 
 
Tõsi küll, see keeks vajus keskelt lössi, sest kakaojogurt nö tõmbus jahtumisel veidi kokku. Maitse õnneks ei kannatanud ja kaasa ütles, et jahtunult oli see paremgi.
Mannavorm sobiks ilmselt kisselliga söömisekski, aga on ka kohvi, tee või kakao kõrvale ampsamiseks üsna mõnus!
 
Mannavormi tegemiseks kulus
u 1 kg kohupiima (800 g vanillimaitselist k-pastat + 200 g teralist kohupiima e kodujuustu)
u 300 ml mannat
3 kanamuna
3 spl hapukoort
1 tl söögisoodat
pisut soola
vormi määrimiseks rasvainet ja vormi puisteks mannat.
Ained segasin kokku, valasin ettevalmistatud vormi ja küpsetasin 180-kraadises ahjukuumuses (pöördõhuga ahjus) 45 minutit.
 
On ju lihtne vormikook!
 
**************************************

30.7.17

Midagi on viltu.

Laupäeval pöörasime autonina Pärnumaa suunale ja võtsime sihiks Kurgja.
Päikeseline ilm tõotas jällegi meeldivat elamust.
Jõudes ristmikule, kust tuli ära keerata talumuuseumi poole, oli veel üks viit:
 
 
Niisiis teadsime, et olemegi õigel teel!
 
Tegelikult olen Kurgjal ennegi käinud, kuid ega see ei vähendanud naudingumõnu!
 





 
Märkamatult oli aeg möödunud ja jõudiski kätte aeg vaadata, mis siis päriselt viltu on.
 
Midagi on viltu

Kammerteatri suvelavastus Kurgjal

Autor
Valdur Mikita / Ott Kilusk

Lavastaja-kunstnik
Kaili Viidas

Valguskunstnik
Margus Vaigur

Muusikaline kujundaja
Ott Kilusk

Osatäitjad
Indrek Taalmaa ja Lauri Kink
 
Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...

See on südamlik lugu lihtsatest inimestest suures ja muutuvas maailmas, kus miski jääb alati samaks.
 
 
Nojah ... enamasti kõik oligi viltu - redel ja ka tööriistad seina najal, puuriit, välikemmerg, laud, pesukausi alus ja pesukausski ....
 
 
 
 
 
Tõepoolest, väga südamlik ja veidi tuttavlikult valuski, ent kenasti hinge rahustavas toonis kirja pandud ja meisterlikult esitatud lugu!
 
Kui on võimalus pileteid hankida, siis soovitan küll südamest ja soojalt leida aega ja minna seda etendust vaatama!
(saladuskatte all võin öelda, et ka kohapealt on võimalik ... varem kohale jõudes .. mõni pilet osta)

**********
 
Talumuuseumi rehetoas on avatud kohvik (avatud 10.00 - 17.00) ja tunnistan kohe ausalt üles, et nii head kohupiimakooki ja karaskit, kui sealne pagar-kondiiter valmistab, ei ole ma päris ammu saanud!
Ja mõnusalt jahe õunamahlajook sinna kõrvale oli päikesesooja ilma arvestades kohe täpselt see, mida vajasin!
 
**********
Paar tarka ja vajalikku mõtet kaasamõtlemiseks:
 
 
**********
 
Ja veel üks omapärane seik - kui jõudsime tagasi parkimisplatsile, et taas kodupoole sõitma hakata, avastasime, et kellegi lahke käsi oli meie auto tuuleklaasile "kojamehe" alla jätnud lugemisvara:
 

Tore! Ehkki pisut kummaline, sest ... ühelgi teisel autol ma lehti ei näinud.
Aga vot see esilehe teema haakus ju täiesti hästi nii koha kui ka ajaga, Põllutöö kümne käsu ja riivamisi ka vastnähtud etendusega.
 
**********
 
Koju jõudes, veidi väsinutena kuid õnnelikena ja natuke näljastenagi, ei viitsinud küll enam süüa tegema hakata ja leppisime nö "eilsete jääkidega"
 
 
********
 
Kokkuvõtvalt võin öelda, et elamusterohke suvi on alles poole peal ja loodan, et ilmataat pakub mõnusat aega ja kosutavat ilma ka ülejäänud suveks.
Siinkohal tänan ka hr Indrek Taalmaad, kes lahkelt lubas kasutada fotot, millel Ta äratuntavalt peal on.
 
Kõik asjad elus ei peagi olema selgelt sirged ja otse, mõned peavadki olema aja omasoodu kulgemise tõttu veidi armsalt viltu! Ja mõned asjad peavad olema viltu just selle jaoks, et näha teiste asjade õige-, otse- või selge-olekut!
 
Ilusat suve ja usinat energia- ning meeldivate emotsioonide ja talletamist väärivate elamuste kogumist kõigile!
 
************************************

27.7.17

Me pole enam väikesed

Ei ole jah väikesed....
Päris suured oleme juba ...
Ja no minul ei ole kohe vähimatki selle vastu, kui mind mõtteis taas noorusradadele viiakse ning kauneid aegu meenutada lubatakse.
Olgu riigikord milline tahes, meie endi noorusaeg on ikka ilus. Õnneks on ka mälul üks nupuke, mis laseb tuhmuda ebameeldivatel seikadel ja hoiab kirkaina seda, mis kord siiralt südant rõõmustanud.
 
Sättisime end taas Vihula mõisa ja sealse laululava poole teele.
Olen loomult imetleja ja selgi korral ei suutnud kiusatusele vastu seista, et ilu oma fotokasilmaga jäädvustada.
 
 
 
Ah-jaa .... me pole väikesed!
See on ansambli MTJ praegu veel kestva kontserttuuri nimetus.
 

Eelmisel aastal oma 35. sünnipäeva tähistanud legendaarne kontserdi- ja kolhoosibänd MTJ võtab kampa igihaljad ja igavesti nooruslikud Boris Lehtlaane ning Heidy Tamme ja teeb vanade aegade mälestuseks tuuri „Me pole enam väikesed“.
Kõlavad ainult hitid nagu "Ma tahaksin kodus olla", "Külateel", "Maria", "Lahkumissuudlus", "Õnne tipul", "Aeg annab kõik", "Mississippi", "Pühapäev", "Kodulaul", "Mis värvi on armastus", "Me pole enam väikesed" jpt.

Heidy Tamme – eesti popmuusika Grand Old Lady, hinnatud laulja ja muusikapedagoog, kes tähistab 55. lavajuubelit.

Boris Lehtlaan – suure südame ja lahke naeratusega igihaljas popmuusika Grand Old Man, kes on kaverdanud suuremat enamust pop ja rock klassikast. Viimast korda vabaõhulavadel.

Jüri Vlassov – tiitli „Pärnu linna kõige toredam inimene“ omanik, Kuldsest Triost tuntuks saanud laulev näitleja ja viimane kauboi teatrist Endla.

Ansambel MTJ - on 1981. aastal Tartu EPT tiiva all pilliproove alustanud isetegevuslastest välja kasvanud ainult eestikeelset muusikat mängiv kontsertbänd. MTJi esialgne koosseis on aastatega tublisti muutunud, kuid pillimeeste tuumik tegutseb endiselt. 2016. aastal ilmus sarjas Eesti Kullafond bändi kolmik CD.

Ansambel MTJ koosseisus - Lembit Tähepõld, Villu Laiapea, Andres Joamets, Alar Salurand, Vello Tellissaar, Mati Kasemets ja Raivo Kull.

Sedasi oli kontsert reklaamitud ja inimesed asjast huvituma pandud.
***
Sõitsime meiegi kontserti nautima. Taas Vihulasse.
Ilmataatki oli meie poolel ning oli ilus päikeseline ja soe õhtupoolik.
Kontsert algas kenasti ja juba esimesed ansambli lood veensid, et … jah, just seda meeleolu olingi otsima tulnud! Aitäh, ansambel MTJ, te olete tõepoolest väga head! (Heh, nagu nad seda juba isegi ei teaks! Poleks hea, poleks ju siiamaani koos püsinudki!)
Jõudsin juba end nö „mugavalt“ tundma hakata ja siis vahetus esineja.
Jüri Vlassov esitas mõned lood (esimese etteaste oleks minu hinnangul võinud jagada kaheks ning hilisema etteaste teema ära jätta – aga see on lihtsalt minu arvamus) oma huumori varasalvest.
Seejärel anti esinemise teatepulk edasi Heidy Tammele. Tõesti, imeliselt hästi hoitud ja hoolitsetud hääl! Etteastes endas olin aga üsnagi pettunud, sest laule oli vähe ning asjatult palju sõnavahtu! Kuna (minu!) ootus oli siiski kuulda kauneid laule Horoskoobi- ning endagi noorusajast, siis häiris väga, et üks kõrgelt hinnatud laulja püüab esineda õhtujuhina või käitub suisa nö pulmavanemana. Ausalt, see loba ja kuulajate ärgitamine kaasa laulda ja oma pepukesi keerutada oli tüütu ning mitteasjakohane!
Tekkis juba kurblik mõtteke, et „nüüd tahetakse lihtsalt nö aeg täis rääkida“, sest midagi on …juhtunud!
Õnneks siiski mitte, sest nägin, kui Boris Lehtlaan saabus ning hing rahunes. Kui lõpuks mu lemmik lavale astus ja teatas, et „.. meil lobisemise eest …“, asetus kõik jälle oma kohale ja rahvas laulis kaasa ilma palumata ning puhtast rõõmust ja lustist.
Jah, laulud olid pisut teised ning neid oli kogu kontserdi lõikes vähem, kui välja reklaamitud, kuid minu jaoks päästis kenasti alanud, kuid vahepeal pisut käest libisenud, kontserdi lahke naeratusega imemõnusa hääletämbriga, minu poolt pikki aastaid (kindlalt üle 40) imetletud Boris Lehtlaan.
 
VÄIKE MAAILM
My Little World
(Gerhard Heinz)


Lilled, tähed, liiv ja kirsipuud –
need on asjad vaid, ei miskit muud.
Aga hoopis teise näo saab maa,
kui kord tean, et armastad mind sa.
Mingem siis üheskoos
iga päev ja igal pool!

REFR.: Ja kõik teed on valgust täis,
särab nii mu väike maailm.
Elu soe ja lihtne näib,
parim paik – mu väike maailm.
Aastad reas üksainus mai,
särab nii mu väike maailm.
Ning ma tean ja kordan vaid:
parim paik – mu väike maailm!

Tahan teha selle nimel kõik,
et sa ikka rahul olla võiks.
Maine rikkus aga pole see –
raha tundeid suuremaks ei tee.
Mingem siis üheskoos
iga päev ja igal pool!

REFR.:

HK 1976


Esitaja: Waterloo & Robinson, Boris Lehtlaan & Tarmo Pihlap
Euro: Austria 1976.a. (5. koht)
Trükis: LK 43/1976
 
*******************
 
Siinkohal veel üks kutse kõigile, kes peavad lugu heast Eesti estraadi- ja hingeülendavatest lauludest: tulge koos- ja kaasa laulma!
 
 
 
********************************************************

25.7.17

Ohtu mõisas Omade vahel.

Nagu pealkirjastki lugeda võib, käisime Ohtu mõisas. Tegelikult päriselt mõisahoones sees küll ei käinud, aga imetlesime hoonet väljastpoolt ja jalutasime õuel ning teiste hoonete vahel.
 
 
Küll aga käisime sees tallihoones. See on kenasti sätitud suviste etenduste andmiseks ja avaraks kohvikuks.
 
 
Nojah, täna olid kaks meeldivat asja ühendatud - pisike mõttematk minevikku (mõisa imetlemine) ja mõnus etendus Ohtu mõisa tallisaalis.
 
 
Suurepärased näitlejad ja suurepärased inimesed, kes lavataguste jõududena abiks, et etendus kulgeks plaanipäraselt ja apsudeta. Jah, teatrikülastaja näeb ja hindab tavaliselt vaid nn näitlejameisterlikkust, aga kõik need, kes aitavad kaasa etenduse sündimisele, on igati tänu väärt!
Aitäh teile kõigile! 
 
Igati meeldiv suvepäev jõudis õhtusse ning....
.... tal oli siiski veel üks vahva üllatus varuks: nimelt koduteel poest läbi astudes ootasid mind seal ühed mu lemmikud - ploomid!
 
 
Homme taas uued tegemised.....
 
************************************