21.2.18

Lõpuks ometi.

Jajah, lõpuks ometi on haigus (loodan, et pöördumatult) sunnitud taganema. Juba ei pea pidevalt nuuskamise ja köhimisega tegelema.
Käsitööga on natuke nigelad lood, sest peale haiguse tulid veel teisedki "kiusajad".
 
 
Ehkki nüüd on see päris karge talv kohal, mängivad ajurakukesed vingerpussi ja .. äkitsi märkasin poes taimede seemnepakikesi ja mõte liigub aknalaua- ja rõduaiandusele. Õnneks ei ole unistamine keelatud!
 
 
Nojah - lõpuks ometi jaksasin end kokku võtta ja tänu ... Suur tänu Kairile ka ujulasse minna. See oli mulle tõesti kvaliteetaeg - aeg iseendale ja oma tervisele! Vesivõimlemine, ujumine ja mullivannis lõõgastumine - see kõik andis suurepärase enesetunde ja Läheb kindlalt kordamisele veel kord ja veel kord ja veel ....
 
Ah-jaa, ma ju mängisin jälle natuke toiduga ka.
Ühel õhtul enne uinumist sugenes pähe mõte, et kui õige prooviks midagi niisugust küpsetada, milles ei oleks suhkrut ega nisujahu.
Mõte valmis mõeldud, jõudsin täna ka teostuseni:
 
 
Täitsa mõnus tee või kohvi juurde ampsuks ka ilma lisanditeta!
 
***************************

15.2.18

Hiina kalendri järgne uus aasta.

Ma küll tõesti ei tea, miks meie rahvas on nõnda aldis üle võtma teistest kultuuridest igasugu tähtpäevi ja kombetalitusi.
Vahel teeb see meele nukraks .... no siis, kui näen, et meie omad tähtpäevad kipuvad ununema ning tahtlikult neid unustatakse.
 
Tõesti, ma ei tea ka, miks meist väga kauge rahva ja maa horoskoop ning kombed peaksid olema tähtsamad või täpsemad, kui meie endi rahva iidsed tarkused ja tavad.
 
No väidetavalt algab täna hilisõhtul Hiina kalendri järgi kollase koera aasta. Ja kuna kollane värv on rõõmus ja päikeseline ... olgu siis see aasta meile hea ning toogu rahu ja rahvana püsimist!
 
 
********
 
Ja selleks, et ekstsesse vältida, tuleb oma kohustusi kenasti täita!
Alates tänasest saab esitada tuludeklaratsioone.
 
 
*************************

13.2.18

Vastlad.

Vastlapäev.
Kes soovib, laulab kaasa:
 
Eesti rahvaviis/P.Jakobson

1. Täna liugu laseme,
    hõissa! meil on vastlad,
    seljas kasuk lumine,
    jalas valged pastlad.
    Ai, rai, ridi, ralla!
    jalas valged pastlad!
 
2. Õhtuks oaleemekest
    saab ja seajalgu,
    hammastega anname
    neile tubli talgu.
    Ai, rai, ridi, ralla!
    neile tubli talgu.
 
3. Pääle selle kuulame,
    kas ju pill ei hüüa,
    et saaks õhtul õhinal
    vastlavalssi lüüa.
    Ai, rai, ridi, ralla!
    Vastlavalssi lüüa.


**************************
 
Need, kes kelgumäele lustima lähevad, võivad laulda ka nii:
**************************
 
Mina olen ikka veel tubane ja tegevused on ka tubased.
 
 

 
Nüüd vast vaatasin, et need lahtilõigatud viinerite otsakesed on küpsenud ... justkui seasõrakesteks. Seega täitsa asjakohased ampsukesed.
 
 
Ei mingit pudistamist!
Kes soovib, võib veel ka vahukoorese mütsikese koogikesele lisada - saabki vastlasem ja vallatum!
 
*******************************
 
 
********************************


11.2.18

Kutse

Kõigepealt tuli kutse.
 
 
Suuremast nohust olen nüüd loodetavasti lahti saanud (st loodan, et kusagilt nö uut laengut pisikuid ei korjanud endale). Köha raputab ikka veel ning pea- ja kõrvavalu on tüütult visad taganema, aga ravin ennast hoolega. Soola inhalatsioon ning köhadropsid lasevad veidi ka sedasi toimetada, et kõrvaltvaataja ei saagi ehk päriselt aru, et midagi valesti on. Hoian kena salli suu ees, et mitte batsille levitada ja püüan ka võimalikult vähe rääkida. Palavikku ei ole ja juba jaksan pisut mõelda ja tegutsedagi.
 
Nojah, niisiis - tuli kutse ja mõtteke hakkas liikuma ning plaani kokku seadma, mida kõike oleks vaja ära toimetada, kui kord üle pika aja jälle pealinna pääsen.
Seejärel kaalutlesin, kas ikka jaksu on, sest virisev ja väsiv kaaslane on igaühele nuhtluseks ja miks peaksin oma kallile inimesele tahtma koormaks olla!
Arvasin siiski, et jaksan ja vaid korraks päeva kestel tundsin, et jõud raugeb. Siiski jaksasin end koguda ning võin kergendatult öelda - oli kena ja tegus päev.
 
Plaan peetud ja esmalt tegime lühivisiidi poja ja minia juurde.
 
 
Ja siis .... õunad-õunad-õunad - Eesti õunad!
 
 
Ja järgmiseks sihiks oli Eesti Pank. Pangas olen mitmeidki kordi käinud (töö oli niisugune), aga vot muuseumisse polnud ma veel kunagi jõudnud. Nüüd siis käisime.
 
 
 
Pangast suundusime turismimessile. Kuna autot kuigi lähedale parkida ei õnnestunud, siis ... vot siin tekkiski mul pisuke nõrkusehetk - tuul oli vastu ja tegi pisut hingamisele liiga. Õnneks jaksasin siiski edasi liikuda.
Messimuljeid oli muidugi palju rohkem, kui järgnevaile piltidele mahtus!
Kuna meie seekordsed huvid olid pigem Eesti siseturismil ja Baltimaadel, siis jäid paljud maad nö tähelepanuta ja mõne paiga kohta jäid näppu vaid tutvustav voldik või brošüürike.
 
 
Õpetussõnad käes ja Eesti mandriosa kohta hulgaliselt teavet ka...

 
... samuti mitmeid südantrõõmustavaid meenekesi.

 
Ja vot see voldik on vahva ja infot servast servani täis!
 

 
 
Nii-jah, ei saa ma ka kekutamata jätta - sain jutuotsale raamatu "Soome-ugri rahvaste rahvusköökide saladused" autoriga. Dmitri Soini oli lahke vestlema ja ... küsis minu nime ning kirjutas omal algatusel raamatusse ka pühenduse. Ilus ja armas tegu, eks-ju!
 
 
Leedu ja Läti on me sihtkohtadeks olnud juba mitmeid aastaid ja huvi ei vaibu veelgi.
Päris kaua on olnud unistustes Leedu linn Druskininkai (druska - leedu k sool). Linn, kus on hulgaliselt sanatooriume, spaasid jms tervistusasutusi .... ju vist ikka nende soolade ja mineraalide pärast! 
 
 
Aga mitte mingil juhul ei saa unustada meie saari - Saaremaal on käidud ja ilmselt läheme veelgi.
 
 
Hiiumaa - tõepoolest mõnus ja armas maa, kuhu ikka tagasi tahaks!
No ja kui veel õnneloos tõi kingituseks kalendri ja külmikumagneti, siis on seegi ju ilmne vihje, et .... tuleb ikka minna!
 
 
Kihnu - oli aeg, mil ma ei teadnud sellest saarekesest eriti midagi ega osanud midagi ka mõelda. Ajapikku on avanenud mitmed seigad ja seosed ning üha huvitavamaks on see saareke minu jaoks muutunud. Aina ihaldatavamaks on muutunud mõte, kunagi ka sinna jõuda.
 


 
Oh-jah, mõtlemist ja unistamist jätkub nüüd kohe pikaks ajaks!
 
Tagasi auto juurde oli tee juba pisut kergem, sest ma polnud targu ilmataadilt palunud, et Ta tuult pööraks - nõnda siis puhus nüüd tuuleke selja tagant ja astuda oligi kergem.
 
 
***************
Viimane käik pealinnas veel Pärnamäele. Küünalde süütamine ja vaikuse- ning mõtisklusehetked.
 
***********
Nüüd on postitus tehtud, mürtsti voodisse ja ärgates jälle aktiivselt tervise eest hoolt kandma!
 
***********
Hoidke tervist! Haige ei ole üldse hea olla!
 

 
******************************************************************

 

8.2.18

Päike

Päike on lahke - ta jagab rõõmu ja soojust. Päike on tugev - ta suudab sulatada nii lume kui jää ja tardunud inimsüdamedki.
Ehkki praegusel talvisel päikesel pole ilmselt veel mõtteski lund sulatada, on ometi iga kiireke justkui pisike doos vitamiini.
 
 
Kuna mina jändan ikka veel toas pisikute ja batsillidega, siis tuli tilluke memmeke ise mulle külla ... juttu vestma ja linnauudiseid rääkima. Valis endale väheke varjulisema koha, et päike silma ei paistaks ja  nüüd on mul ka kellega päeval juttu puhuda suure köha ja nuuskamiste vahele.
 
Ja vaadake - on ju palju rõõmsam olla, kui päike oma soojust ja valgust jagab:
 
 
Nojah, kopsud on ka vastu roideid juba valusaks köhitud ja köögis toimetaminegi ei tundu ahvatlev. Süüa on aga siiski vaja teha ja siis ...
 
 
*********************

7.2.18

Kukeseened keset talve.

Oh-ei, juttu ei tule mingitest kulinaarsetest saavutustest vaid ....
 
Meeldetuletuseks :
 
Juba eelmise aasta juuli lõpus armusin … no nii võib vist öelda küll … taaskord Eesti keele ilusse ja selle keele kauni kasutuse ilusse. Tookord käisime Kurgjal ja nautisime  Kammerteatri suvelavastust  „Midagi on viltu”, mille autoriks Valdur Mikita.

Niisiis ei tekkinud vähimatki kahtlust ega kõhklust ning V.Mikita raamatuke
Kukeseene kuulamise kunst tuli minuga rõõmsalt poest koju kaasa.
 
 
(Siinkohal suur tänu Tiinale vihje eest!)
 
Kuna õues on küll ilus, pean seda siiski vaid nö läbi klaasi imetlema. No ja mis oleks sellistel päevadel, kus füüsilist jaksu veidi napib, veel parem tegevus, kui lugemine?
Ja see lugemisvara on tõesti lugemist väärt!
 

 
****************************************************

2.2.18

Kohvi asemel teed

Juba mitu päeva olen joonud kohvi asemel teed. Ja mitte lihtsalt teed, vaid mitmeid raviteesid.
Tegelikult ma ei teagi, kas neist mõni on tugevama toimega, kui teine.
Kuni neist ühegi maitse lausa vastuvõetamatu pole, naudin valikuid.
Menüüst olen välja lülitanud Goldrexi ja Theraflu - minu jaoksliiga nö tehnilise maitsega.
Aga päris hea meelega joon põdrasamblateed. Seda juba mäletamatutest aegadest, mil apteegiletid olid üsna hõredad ja vanemate-vanavanemate tarkused ikka jännist välja aitasid.
 
 
 
 
Ja seda olen tahtnud juba ammugi öelda:
Pole see põdrasambla tee nii mõru ühti, kui hirmutatakse! Ärge uskuge neid jutte!
 
Pärist tervet päeva ma nüüd tee joomisele ka ei kuluta, ehkki ega jõudu ju ka selle nuuskamise, köhimise ja pea ning roiete valutamise peale enam kuigi palju alles ole.
 
Tegutsesingi siis ainult nii palju, kui jaksasin.
 
 
Ohtralt tilli on Kiievi kotletiga roa garneeringus lihtsalt selle pärast, et mulle maitseb nii.
 
Ja natuke jälle mängisin ka toiduainetega:
 
 
No-nii, täna rohkem ei jaksa ...........................
 
**********************************