30.8.16

Nukrus või rõõm

Ma ei teagi, miks paljud kirjanikud ja luuletajad kasutavad seoses sügisega sõnu "nukrus", "kurbus", "hääbumine" jne. Ometi on ju sügises palju rohkem küpsust, viljade rohkust, rõõmu salvede täitumisest ja sahvri- ning keldririiulite täitumisest ...

Ja ehkki vihmasajud külastavad meid sagedamini ja vihm ise pole ju kaugeltki suviselt soe, võib ilu näha ka pestud katustes, säravates õites, kullakarva puulehtedes ning rahu ja kindlustunnet sisendavates karjamaa ja heinamaa vaadeteski.





Kuigi suurt vajadust uusi hoidiseid teha tegelikult polegi, on korilasel ikka tarvidus oma hingekesele väheke rahuldust pakkuda ja ... no kasvõi natukene ... no kasvõi kahe purgikese kaupagi midagi hoiuriiulile sokutada.



Ja kõige selle taustal ütlen....
Kallid sõbrad, ärge nukrutsege!
Tundke rõõmu igast päevast ja sellest, mis olemas on - lähedased, sugulased, sõbrad, kodu ...

************








27.8.16

Taas sammuke sügise poole.

Sügis läheneb ja viljad valmivad ning mets on helde.
Enam ma ei julgegi väita, et ... sel aastal ma küll midagi ei hoidista, sest nagu näha - ma ei suuda sõna pidada. Isegi siis, kui ma mõnel päeval lihtsalt laisklen või siis natuke küpsetan, läheb mõnel järgneval päeval ikkagi nõnda, et korilase geenid nõuavad tegutsemist.
Ega ma ju õigupoolest enam isegi toiduga väga ei viitsi mängida. Vahel harva vaid ja võimalikult kerge vaevaga:


Oma rõdu kurgitaimed on küll tublid, aga natuke ostsin ikka kurki juurde ja kuna ma tean, et talvelgi olen salati tegemisel ikka sama laisk, kui suvelgi, siis marineerisin osa kurke kuubikutena.



No-nii, ja ei saa ma kuidagi ei üle ega ümber ka seentest. Neidki on parajalt sellisel hulgal, et jätkub nii soolamiseks, kuivatamiseks, marineerimiseks kui ka suviseks seenesoustiks.





No ja kui kõik päevaks planeeritud tegevused tehtud saavad, siis võib ju ometi ka veidi rõdul lõõgastuda kohvi ja koogiga ning imetleda ikka veel visalt rõdukastis silmailu pakkuvaid lillekesi.



************************************

22.8.16

Päevad pole vennad ...

Mõni päev möödub nii, et õigupoolest nagu midagi ei saa tehtud. Vahel ei saa isegi mingit tegevust alustatudki, ammugi siis veel midagi lõpule viidud ... Vot need päevad on laiiskus-kondiites-päevad.
Ja siis juhtub vahel, et lihtsalt peab midagi tegema ning siis jaksad veel mõne teise asja ka selle kõrval ära teha.
Ja siis on veel kolmandat moodi päevad, mil naudid ümbrust, lihtsalt olemist ja teed ettevalmistusi, et järgneval päeval toimetada asju, mis lihtsalt vajavad ära tegemist.
Täna oli see kolmandat moodi päev.

Kõigepealt ... piiksus telefon, et mulle on pakk. Teadsin küll, mis selles on, aga ... oma käega katsuda ja vaimusilmas juba vardaid klõbistada on mõnus! Ehk ärkab kudu- ja käsitöösoolikas ka suveunest üles!


Kuna mõte oli, et oleks vaja sibulaid .... just Peipsi sibulaid, siis pöörasime autonina Peipsi poole.

Esmalt tegime aga peatuse Avinurmes. Olin ammugi mõelnud, et kui kord sinnakanti juhtun, siis ... no ja nüüd siis juhtusimegi.

Üks kohalik tervitas meid tee veeres ja sealsamas lähedal kohe ka piilupardist rongijuht.
Sihiks oli aga Avinurme Puiduait.
Oi, mulle meeldib puidu lõhn ja kui veel boonuseks saab silma nuumata ilusa käsitööga, siis võib igatahes hommikupooliku lugeda juba kordaläinuks!


Aga sibulad! Ja siis juba ka järgmine mõte - kurgid!

Kuna mulle ei meeldi jätta poolikut sibulat ootama järgmist toiduvalmistamise korda, siis valisin sibulad teadlikult pisut pisemad keskmisest ja ... siis veel pisut pisemad ka.
Ja need me ka koju tõime:

Ms Peipsi sibula kohta öeldakse, et see on toorena kibe, kuid muutub kuumtöötlusel magusaks (st mahedamaks ja mõnusamaks).

Ja kurgiostu juures piiksatasin, et tilli ja sõstralehti võiks ehk ka kohe komplektina kaasa müüa. Ooo.. ja peremees vudis kohe aeda ning tõi lisandid ka. Jummel - see tõi päikese kohe pilvekese tagant välja ja mul pole vaja mõeldagi, et millist sõbrannat peaks tüütama.
Ja küüslaugud, nii kenad prisked, kalpsasid ka mulle kotti ...


Ostud sooritatud ja rahulolu hinges, hakkasin juba auto poole astuma, kui peremees ulatas veel ühe koti ja palus mul endale meeleheaks õunakastist õunu nö "teele kaasa" võtta. Mmmm ... need olid väga maitsvad õunad, millest pooled küll juba tõesti teel olles otsa said!


Ja kui juba olime Peipsi-kandis liikumas, siis läksime ka randa piiluma.

Kaunis Kauksi rand


Ja just siis, kui mõte hakkas liikuma ujuma mineku suunas, tuli tugev tõrge - kalda äär oli täis surnud kalu!


vot selliseid:


Jäi sel korral vette minemata.
Piilusin siis hoopis metsa poole - nii fotoaparaadiga, kui ka korilase pilguga:



Koduteel tegime veel peatuse Mustvees.
Väga halvasti loetava kirjaga kivilt ei saanudki tekstist aru, kuid eemal seisis viit, millel kirjas: "Leinav neitsi" (see kuju). Ms kaldaäärne promenaad on Mustvees mõnus ja piisava hulga istumiskohtadega. Need on kenasti "taskutena" pea-kõnnitee kõrval ja mahutavad oma pinkidele ka suurema seltskonna, kui 3-4 inimest.


Järvele avanevad ka kenad vaated ja ainuke, mida ei leidnud või ei osanud otsida, oli ujumis- (suplus-)koht. Võib-olla leiame mõnel järgmisel külaskäigul.

Ilma suitsukala saamata ei olekski nagu Peipsi ääres käinud. Minu rõõmuks õnnestus leida müügilt rääbist .... suitsurääbist, mõtelge! Ja need olid päris kopsakad ning prisked! Mmmmmuahhh!


*******
Kuna Kauksi rannaäärses parklas oli keegi vist suurema liikurvahendiga pisut tammeoksi räsinud ning mõned oksakesed vedelesid maas, korjasin need üles ja tõin koju.
Pisike taimeseade:


*****************

20.8.16

Miks ma ei õnnitle ....

Jah, miks ma siis ei õnnitle?


Meie riik deklareeris oma taasiseseisvust just 25 aastat tagasi. Ülevas meeleolus lasksime sini-must-valgetel lippudel lehvida meie hingede paituseks ja laulsime ülistuslaule vabadusele ning ise olemisele. Sünnipäevadel ja tähtsatel tähtpäevadel ei ole sünnis vinguda ega viriseda ning seepärast piirdun vaid selgitusega, miks ma ei suuda vääriliselt taasiseseisvuspäeva tähistada.
Ilmselt olen ma rumal, sest ei oska elada ainult ühes päevas ja mõtlemata homsele-ülehomsele. Kahjuks ei oska ma rehmata käega ja öelda, et minu aastad on niikuinii otsakorral ja võidelgu ning hoolitsegu homse heaolu ning kodumaa säilimise eest järgmised põlvkonnad.
Jah, minu tegemistest ei sõltu kuigi palju, kuid mõeldes sellele, et kogu maailmas kehtib süsteemiteooria, ei ole ma loobunud mõtlemast ning uskumast, et iga tegu ja isegi mõte muudab midagi süsteemis. Iga pisikegi mõtteke või tillukene tegu paneb liikvele alul väikesed ja seejärel üha suuremad hammasrattad ning lõpuks on võimeline liigutama ka väga suuri süsteeme.
Paraku kehtib süsteemiteooria nii positiivsete kui ka negatiivsete tegude-mõtete puhul ning praeguseks on meie kodumaa kohale kogunemas paksud tumedad pilved ning hing on raske ega luba hõisata ega ka kaaskodanikele õnne soovida. Kaunilt ja üllalt alanud taasiseseisvus on ära antud, maha müüdud ja lihtrahvas (st puhtsüdamlikult kodumaad armastav rahvas) järjest enam põlvili surutud võõra diktaadi alla.
Võib ju korraldada suuri paraade ja pidada ilukõnesid, kuid aasta-aastalt on need muutunud üha sisutühjemaks ning rahvasthurjutavamaks. See on tülgastav! Nagu ka see, et kord juba riigikokku või valitsusse pääsenud on endi ümber ehitanud paksu „linnusemüüri“, mille tagant rahvast tõrva ja kivirahega üle valada ning ise seejuures kasutada nn saadikupuutumatust. Tülgastav, kuidas koostatakse ja surutakse läbi seadusi, mis on selgelt rahvavaenulikud ning kindlustavad vaid võimulolijate hüvesid. Olles unustanud, et nemad peavad teenima oma riiki ja rahvast mitte mammonat ja võõrvõimu (EL, EK jms), on tänastel riigiteenritel välja arenenud karistamatuse tunne. Nõnda ei vaevuta isegi enam varjama oma tõelisi mõtteid ja irvitatakse nende üle, kes tõepoolest hoolivad oma kodumaa ja rahva püsimajäämisest.
Hinges on kurbus ja ängistus, sest süsteemi hammasrattad loovad täiskäigul pööreldes praeguses Euroopas  kaost ja hävingut. Süsteemi muutmiseks on aga ühel väikerahval vähe võimalusi, kui nende esinduskogu ei taha kuulata oma rahvast, ei hooli oma maast ja on jätnud endile ainukesteks puuslikeks raha ja võimu.
Minul ei ole ükskõik, mis saab minu rahvast ja kodumaast. Minul ei ole ükskõik, kas iseseisvus jääb või kaob. Võib-olla tundubki see ümbritsevaile inimestele rumala hinge piinamisena ja peavad vajalikuks mulle meelde tuletada, et minust ei sõltu niikuinii mitte midagi ning et peaksin elama „üks päev korraga“, kuid …..
Hävingut sünnitab kõige enam ükskõiksus.
Ja kuni suur osa eestimaalastest on ükskõiksed – „kõik on ju hästi“-arvajad (kuni nende endi või lähedastega midagi juhtunud pole), keda ei huvita ka tegelik sünnimaa käekäik, sest maailm on valla ja mujal ongi ehk parem enda tahtmisi teostada – ei oska mina end häälestada nõnda, et 25 aastaga vabaduse käestlaskmise puhul kellelegi õnne soovida.
Muusika: Toomas Laur / sõnad: Marek Sadam / esitaja: Sadamasild / solist: Marek Sadam / bass: Tõnis Kivisild / löökpillid: Oliver Rõõmus / kitarr: Viljar Kuusk / akordion: Kaspar Uljas / klahvpillid: Tõnu Laikre / Salvestus, mix, master: Indrek Patte / Tänud: Liina Notta
Kuulake ja mõelge kaasa!


Seega siis, sõbrad, ilusat päikeselist augustikuu kolmandat laupäeva aastal 2016!
************************

19.8.16

Augustihetked

Lihtsalt kena mälupilt:


Olgu aiake ükskõik kui väikene, oma kasvatatu on ikka armsam ja maitseb ka justkui paremini ...




Ja pöörates objektiivi siia-sinna ....

**********************


18.8.16

Korilase hing ei lase oleskleda.

Vot jah, korilase hing ei lase rahulikult oleskleda.
Võib ju enesele lubadusi anda ja isegi neid valjult välja öelda, et ... tänavu ei tee ühtki hoidist ja üleüldse ei lisa midagi hoidiste ega säiliste riiulitesse.
Aga ... kohe, kui natuke libastud, on tulemused käes. Nii minulgi.
Sõbranna korjas oma õunapuu alt õunu ja pakkus mulle. Valge klaari õunad on püreeks ideaalsed ja ploomipüree pole ka iial vastuseisu kohanud .... nii see läks:


No ja ega midagi ei tohi lasta raisku minna!
Pealegi, minu arvates on kuivatatud õunad ja õunakoored ka (püreed keetsin ju kooritud õuntest) täiesti tänuväärsed nii kisselli tegemiseks kui ka niisama krõbistamiseks. Ma arvan, et ka tervislikumad, kuna ei sisalda lisasoola, - suhkrut ega säilitusaineid.
Minu tutvusringkonna lastele küll meeldivad ja ise pistan ka vahel mõne "snäki" põske.



****************************

16.8.16

Augustibeež.


Aasta kaheksas kuu juba poole peal ja aeg esitleda spektritööd, mis on beež nagu küpsed viljapead või soe rannaliiv.


*******************


14.8.16

Üheksapäevane kokkulepe Ilmataadiga.

Sai Ilmataadilt palutud ilusat ilma meie selleaastaseks väikeseks ringreisiks. Ja Ilmataat oligi kenasti nõus ning pidas lepingust kinni täie tõsiduse ja täpsusega.
Niisiis - puhkust alga!


********

Kõigepealt tegime pisikese vahepeatuse minu õetütre juures. Ta on usin hoidistaja ja köögis toimetaja ning kallistuste ning muude omavaheliste asjaajamiste järel sain minagi kaasa portsu talviste naudingute lähtematerjali.

*********

Esimeseks sihiks ja suunaks olime valinud Hiiumaa.
Juba mitmeid aastaid olin heietanud mõtet, et tahaksin näha ja kogeda Kärdla kohvikute päeva melu ning mõnu. Muidugi tegime siis plaane ka kogu ülejäänud Hiiumaa külastuseks.

Ja nii see algas:

Ja rahulikult kulgedes ning ilma nautides avastasime Hiiumaad. Meie eelmine saare külastus oli palju aastaid tagasi ning nüüd oli avastamisväärset küllaltki palju.

Vaatasime üle, kuismoodi see saar ikkagi paigal püsib:
Vot see Tubala vai teda kinni hoiabki ja ei lase maailmameredele purjetama minna.

"Kohustuslik" peatus ja kummardus vägevatele esivanematele:

Ilusad vaated:
Sääre tirp

Ja vot selles Sääre tirbi lahesopis on kena ujumise koht. Vesi ei olnud just väga soe, aga vee kutse oli tugev ja ujumine oli mõnus ikka!


Ja muuseumist ei raatsinud ka lihtsalt mööda minna:

See oli täiesti õige käik, sest peale huvitava väljapaneku imetlemist jagati meile ka kohaliku kultuurielu kohta teavet. Vot nii saimegi teada, et järgmisel päeval tuleb seada sammud Kassari rahvamajja.


Muuseumi ees püüdis pilke piimapukk koos piimanõuga:


Et päev oli alles nö poole peal, aga eelkohvikud juba töötasid, siis suundusimegi ühte neist:


Ja siis hakkaski kellaaeg jõudma nii kaugele, et seadsime autorattad ja sammud Suuremõisa suunas.

Juba siis, kui otsisin kõikvõimalikku teavet Hiiumaa kohta ... leidsin huvitava artikli:
Peaaegu meie kõigi elus on olnud oma Mamma. Kindel naine, kes kasvatanud üles karja lapsi, tulnud rinnaga läbi tulest, veest ja nõukogude võimust ning …
Juba see artikli algus äratas soovi ning kuna näitleja Margus Tabor on üdini sümpaatne, siis kasvas soov veelgi suuremaks. Jajah, aga kuna abikaasa esimene puhkusepäev oli ühtlasi ka Mamma lugude viimane etendumise päev, siis võtsin kogu julguse kokku ja tegin midagi üsna hullult minu loomusega mittesobivat - küsisin Marguselt eneselt, kuidas ikkagi saada pääsmeid etendusele, kui Piletilevis piletid ammuilma läbi müüdud. Ahh-ma-olin-sõna-otseses-mõttes ikka tõesti "kõrvust tõstetud", kui "õnne valemi" kätte sain!
foto kopeeritud artikli juurest

Ja need mõnusalt-muhedalt vestetud, armastusest, hoolivusest ja nostalgilisest igatsusest kantud eluepisoodid, võin julgelt kinnitada, on vähemalt minule selle suve (ja ilmselt ka pikemaajaliselt) parim elamus.





Vastuseks Marguse küsimusele etenduse lõpus: Jah, Mamma on kindlasti Su eluteed jälgides rahul ning Sa oled oma viimase Mammale antud lubaduse täitnud! Nii on - Sa oled oma Mammale hea pisine poiss!
Kui keegi veel huvitub sellest, miks ja kuidas etendus sündis ning Margus Tabori enese mõtteist sellega seoses, siis siin on veel üks artikkel:

 
Mina ei ole kahjuks kuigi sõnaosav ja julgusega on ka kehvad lood. Seega valisin kergema vastupanu tee ja püüdsin tänu avaldada sedaviisi:

*****************

Ööbisime Sõnajala hotellis. Mõnus, vaikne, avar eluruum, puhas, väga tore ja sõbralik personal .. justkui oleksime heade tuttavate juures külas olnud!
Ps. kohe sama hoone teises tiivas on Sõnajala söökla. Superhead toidud ja jällegi .. suhtlemine niisugune, et jääb mulje, just-kui just meid ongi siin tõesti pikisilmi oodatud! Ja hinnad olid väga rahakotisõbralikud.

Ms ei saa mainimata jätta, et see suhtumine "Just teid me olemegi siin oodanud ning küll on ilus, et te meile külla tulite!" saatis meid küll kogu Hiiumaal oldud aja.
Iidlased on ikka ilusad ja ead inimesed küll!

Kuna Hiiumaal oli parasjagu toimumas Pasunafestival, siis äratas meidki hommikul mõnus muusika:


See oli virgutav ja vahva algus uuele päevale. Ja sellesse päeva mahtus jällegi ohtralt häid emotsioone.


Ja Kärdlas olid kaunid täpilised kruusid:



Kohvi- ja kalanaudingutest küllastunult otsustasime nö imada endasse veel seda mõnusat Hiiu atmosfääri: külastasime Vaemla villavabrikut ning Lesta ja Lammast.



Seejärel maiustasime HiiuKöögi hõrgutisega


Õhtupoolikul seadsimegi end sisse Kassari Rahvamaja saalis, et nautida toredat etendust, mille kohta olime muuseumist saanud vihje. Igatahes jäime väga rahule!



ning siis otsustas kaasa nõustuda "Lesta ja Lamba" pruulmeistri soovitusega ...


****************
Hiiumaa on nii parajalt pisike, et ei teki mingit tüdimust ja pikalt teelolekust väsimust, kui liikuda ka nt saare ühest otsast teise. Pealegi on huviväärset päris parajal hulgal, et ka jalgades kangestust ei teki.

Siin on võimalik näha, mida meri on uhtunud randa ning kuulata ja ka lugeda, mis sellise reostusega kaasneb. Eriti soovitaksin selle "kaubamaja" külastust neile, kes sügaval hingesopis julgevad tunnistada, et nendegi käest on prügi pudenenud mitte sinna, kus prahi koht ... ja teismeliste lastega peredele!

Sel aastal veel viimast suve sellisel moel külastatav Hiiumaa Eiffeli torn ning muud ehitised selle kõrval on põnev ja vahva elamus. Lootus jääb, et peremehe ja perepoja innukus ja loomingulisus ei rauge ning järgnevailgi suvedel on nii lastel kui ka täiskasvanuil võimalik oma südant rõõmustada!


Mõnusalt lustitud, liikusime edasi ..

Muidugi ... Kõpu
ja Ristna
ja Kalana.
Mõnus koht - on silmailu ja puhast mereõhku ning siin laintekohinas võib ajataju ära kaotada. Ainukeseks puuduseks on, et ei ole ujumiskohta.

************
Ja seejärel ootas meid juba Palanga. Muidugi on vaatamiseks ja muljete kogumiseks ning meenete ostuks mõeldud ja sätitud jalakäijate peatänav. Kuna see ei olnud meile esmane kauni kuurortlinna külastus, siis kulutasime rohkem aega niisama patseerimisele. Muidugi vaatasime neid vaatamisväärsusi ka, mis eelmistel kordadel vaatamata jäänud (kas lihtsalt "kahe silma vahele jäänud" või suisa uued väärsused).




Ja prügi paneme ikka ettenähtud kohta.




*********
Mul on vist mingi tõbi kallal, et olen hakanud huvi tundma avaliku ruumi kujunduse ja skulptuuride vastu. Tegime mõned peatused ja jalutuskäigud Leedu suurimas sadamalinnas Klaipedas.

Kaubasadam. Siit toimub ka ülesõit praamiga Neringa poolsaarele.



Muidugi on toredaid skulptuure ja skulptuurikesi linnas palju ja ilusaid, kuid kui keegi juhtub oma reisiteel Klaipedasse, peab talle ju ka midagi avastamiseks jääma.
Aga üks vahva pilt ikka veel - on ju seegi skulptuur, mis ostlema kutsub:


Ja need olid ilusad ... tõesti väga ilusad:

**********
Nii-nii ... Neringa ... Juodkranté ja Nida.

Miniatuuride muuseumis. Vaadake, see ülal paremal asetsev miniatuur on ka keskmisel fotol pihupesaga ühel kõrgusel ... no on ikka väikesed ja filigraansed küll kõik need teosed seal muuseumis.


Kuna kirikus oli parasjagu toimumas kontsert, siis ei tihanud rohkem sehkendada ja pildistada. Küll aga on selgelt aru saada, et tegemist on meremeestele olulise pühamuga.


Kuna see maja asub üsna kõrgel mäekesel, siis ...
jalavaeva vähendamiseks oli võimalik nii siia kui ka muisse paigusse (nt tuletorni juurde või ka päikesekella juurde ..) pääseda nõnda:


Meie seekordne pesapaik:



Mmmjahh, kuna mina olen nõus sööma hästi valmistatud kalarooga nii supina, praena kui ka magustoiduna, siis tuli kohe järele uurida, millist kala pakutakse.


Välja sai valitud uotas e kammeljas:


Nida on täiesti ja üleni turistidele orienteeritud linn. Lisan veel, et see on kuurort, mis pakub vähe neile, kes eelistavad õllekaid ja lärmi. See on pigem tõesti puhkust ja rahulikku "aja mahavõtmist" nautivaile puhkajatele.
Meile meeldib. On aega nautida aja tasast kulgemist ning tunda end hästi, lubada endale pingutuseta jalutuskäike, mõnuleda rannakohvikus, lasta pilgul ekselda ja rahu leida laheveel,  imetleda veepiiril askeldavaid luiki ja parte, panna tähele kallasrajal leiduvat ilu.

Varahommikune vihm sadas teiselpool lahte teisel kaldal ja ilmataat hoidis ikka lubadust.





Muidugi on mõeldud ka lastele ja neile, kellele lihtsalt meeldib end liigutada:



Neringalgi olime juba mitmendat korda ja eelmisi elamusi olen juba eelnevatel aastatel kajastanud.

**********
Reis aga kestis veel päevakese. Selle veetsime Riias.

Teel Riiga kohtasime vissisid.

Kõigepealt suundusime Riia kohvivabrikusse. Sinna olin esitanud tellimuse ja läksime seda ära tooma. Kohvivabriku omanik tegi meile tõelise üllatuse, kui esmalt pakkus meile tassikese väga head kohvi ja seejärel korraldas meile eksklusiivse ekskursiooni tehases ning rääkis nii tehase saamisloost kui ka osaliselt enda eluloost. Seejärel jagas veel huvitavaid nippe hea kohvi keetmiseks/valmistamiseks.
Taevake, jällegi tekkis tunne, et ... no tõesti, teid me just ootasime ja just teie oletegi VIPid.


Sealt edasi suundusime hotelli.


Endid nö sisse seadnud, suundusime varem väljavalitud objekte ja ka lihtsalt teele jäävaid objekte külastama.

Läti Rahvusraamatukogu Daugava kaldal.

Bremeni linna moosekandid, kelle ninade katsumine toovat õnne.

Kristall ühes väikeses kunstipoes - kõik ainulaadsed autoritööd.

 .. ja keraamika




Ja siin on midagi käsitöölistele:


Pärastlõunaseks kehakinnituseks astusime sisse lummavasse pannkoogimaailma.

Õhtusööki nautisime aga hotelli restoranis.


*********
Kes siiani on vastu pidanud, on juba kangelasteoga hakkama saanud.
Enda tarbeks on pilte küll palju rohkem, aga ma ei piina lugejat rohkem.
Vaid mõned pildid kaasatoodud asjakestest:







********
Ja üheksandal päeval, muljetest pungil ja naeratus näol, sadas peaaegu kogu selle aja, mil autorattad koduteed lühemaks mõõtsid. Kodutänavasse jõudes pidas Ilmataat ikka lõpuni lubadust ja laskis meil kenasti kuivana endid ja oma kotid/pakid tuppa toimetada.

Ilmataadiga tuleb ikka häid suhteid hoida!

***************************************