28.3.17

Imeline argipäev.

On teada tõde, et kõigepealt süüakse silmadega ja alles seejärel suuga.
Minu puhul vastab tõele.
 
 
Aga ... tegelikult tahan hoopis kelkida ja rõõmutseda ning põhjust on mul selleks rohkem kui küll!
 
Abikaasa tõi uue hiirekese.
 
Ja mu silmadel on nüüd uus abiline ning lisaks veel ka õdusa valgustuse tekitamise võimalus.
 
No-nii-no-nii-no-nii ... Järgneva kolme pildi kohta ei oska ma kohe midagi lisada.
(Pean hoopis hakkama ajusid väänama, et kuidas oma haldjast sõbranna Riinale "kätte maksta" saaks!)
 
 


 
Justkui oleksid sünnipäevahaldjas ja jõuluvana koos ja korraga külas käinud!
 
************************************
 
Olen juba ammu jõudnud järeldusele, et ehkki mulle ei ole head tervist antud, on saatus saatnud mu teele head arstid. Sama lugu on sõpradega - minu loomus ei ole sugugi briljantselt puhas ja hea, aga sõbrad/sõbrannad see-eest korvavad kõik minu puudused oma headusega!
 
******************************************

25.3.17

Tik-tak.

Ongi jälle kellakeeramise aeg.
Kellakeeramine suveajale toimub märtsi viimase laupäeva öösel vastu pühapäeva kell 0300 ja siis keeratakse kella 1 tund edasi.
 

Märts on meie peres lillekuu ja hea meeleolu kuu ja ... külaliste kuu ja kohtumiste ning rõõmu kuu.
Kuna südamerõõmu ja hinge hõiskeid ei saa (vähemalt mina ei suuda) pildile püüda, siis postitan siia mõned pildid asjadest, mis käisid kohtumiste, embuste ja rõõmuga kaasas:
 
 

 

 
Aeg kulgeb omasoodu ja on imeline, kui on armastav ning kokkuhoidev pere ning suurepärased sõbrad!
 

*************************

23.3.17

Toit, ilu ja natuke näputööd.

Ilma toiduta ei saa meist keegi hakkama ... no igatahes mina küll ei saa!
Sestap siis teen neid roogasid, mis juba ammu lemmikuteks ja vahel otsin ka uusi "tuttavaid". Mõnel korral juhtub ka, et nö "juhututtavast" võib saada "hea sõber"!
 

 


Ja meil on mõned lilled ikka ka ilu näitamas:
 


**********
 
Nüüd siis veel ka Isetegijate foorumi projektitööd:
Märkmikutasku on lihtsalt lõbu pärast tehtud, wc-paberi rullide hoidik aga on nö palutud näputöö:
 
 

 
***************************************************************

17.3.17

Küllus.

Nii-nii, küllust jagus nii õue, söögilauale kui ka kultuurielamuseks.
 
Esmalt siis õues nähtu:
 
 
Teiseks söögilauale:
 
 
Ja lõpuks ka kultuurisõõm ja  -rõõm:
 

 
Jajah, jällegi teatris. No ei saa kohe teisiti ..
Tutvustus:

Beth Henley
Küllus
Lavastaja Filipp Los (Venemaa)
Kunstnik Hardi Volmer
Kostüümikunstnik Ketlin Kütt
Tõlkija Külli Seppa
Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer
Kaks noort naist, Bess ja Macon, kohtuvad juhuslikult postimaja ees. Mõlemal on reisikotid kaasas ja plaan ühine: ajalehekuulutuse kaudu leitud peigmeestega abielluda. Esmapilgul teineteisele kõiges sarnanevatest neidudest saavad abielunaised, naabrid, saatusekaaslased.
„Küllus” saadab nelja inimest 25 aasta jooksul piiritu taevakaare all, kus tähed ripuvad nii madalal, et võiks ennast välja sirutada ja neid sõrmega puudutada. Naiste elus on tähesära asemel aga enam pilkast pimedust. Mis siis, kui nooruseunistused ei olegi määratud teoks saama? Saatus naisi ei hellita ja kohal, kus nad elavad, oleks nagu kuri needus küljes. Ent kõige selle kiuste jääb alles lootus püüda kinni tähena säravad õnnehetked.
„Ma olen alati arvanud, et ma jõuan palju kaugemale kui see siin.”
***
Suurepärane näitlejatöö kõigilt osatäitjatelt ning eraldi kiidusõnu väärivad ka lavakujundus, mis aitas jälgida tegevust nö aegruumis, ning kostüümid!
 
 
*****************************************

9.3.17

Ilusad hetked, soojad tunded.


 
***************************************************

8.3.17

Teater, amps ja lilled.

Eile käisime taas teatris. Ja ega ma oskagi midagi muud lisada, kui et ... taas üks väga tore ja nauditav elamus!
Eriline "kavaleht" tekitas vaatajate hulgas muidugi ka elevust:
 


 
******
 
Ja tänasel hommikul üks mõnus kerge amps:
 
Rukkileib, salatileht, marineeritud praeräim koos porgandiviiludega ja kõrvale veel veidi krõmpsuvat redist.
 
*************
 
Ja nüüd näitan ka neid abikaasa poolt naistepäevaks kingitud (ja tegelikult palus Ta mul endal valiku teha) lilli.
 

*****
 


**************************************************

6.3.17

Kaua unistatud ...

Jah, juba üsnagi mitmeid aastaid sai juba unistatud ja nüüd siis lõpuks ka teostatud hilistalvine/varakevadine rännak Leedu pealinna Vilniusse.
Väga paljudes Leedu linnades peetakse märtsi esimesel nädalavahetusel Kazimierase laata.
Eriliselt tähtis on see laat muidugi Vilniuses. 
Juba 17. sajandist alates peetakse kevadist laata, mis on pühendatud Vilniuse kaitsepühakule Kazimierasele. Siit ka laada nimi – Kaziuko muge. Kõikjalt Leedumaalt sõidavad kokku käsitöömeistrid, et oma valmistatut laada külalistele pakkuda.
Vähesel määral oli (vähemasti tänavu) kaubapakkujaid ka Lätist ja Eestist.
 

Laata peetakse tavaliselt kolm päeva - reedel, laupäeval ja pühapäeval.
Meie jõudsime kohale neljapäeva pärastlõunal.
Naljatamisi võime öelda, et ööbisime rahulikult presidendilossi "selja taga", Ülikooli tänaval.
Aga saabumispäeva õhtul oli veel aega nö päevavalges linna uudistada ja ilusaid detaile märgata.
 

 
No muidugi - laada müügiplatside paiknemine ja ajakava peab ikka ju ennem välja otsitud ning planeeritud olema.
 

Esiti ma küll kahtlesin oma võimekuses kogu laat läbi tatsata, aga jaksasin ometi. Ja ehkki põlved annavad enda olemasolust nüüd tugevamalt märku, olen ikkagi väga rahul. Aega oli piisavalt, et nö lonkida ja igasse müügitelki kiigata ning uudistada-imetleda ja vahel ka osta ja juttugi puhuda.
Müük algab küll juba varem, aga ametlik avamine algab ikkagi nn protsessiooniga, mille tähtsaimaks figuuriks on Kazimieras.
Kazimierz Püha (1458–1484), Leedu, Poola ja nooruse kaitsepühak.
 
 
Tool on tähtis laada-aksessuaar ja lindude pesakastid samuti!
 
 
Lisaks liikus laadatänavatel hulgaliselt ka muid toredaid tegelasi.
Hi-hii, üks tore Koer võttis mind isegi oma sooja embusse ja kuna muusikat oli kogu linn täis, siis keerutasime pisut tantsugi ...
 
 
Juba ammustest aegadest on laada kõige tähtsamaks ostuks aga verba – kuivatatud lilledest ja taimedest valmistatud liiliat meenutav punutis. Palmipuudepühal viiakse see tänapäevalgi kirikusse ja pühitsetakse, et kodu ja kodused oleksid kaitstud.
 

Aga .... kui kaubelda, siis ikka rahaga, eks-ju! Seadsimegi sammud kohe sinnapoole, kus rahapajad töös ja soetasime endilegi mõned mündid:
 

Muidugi ei puudu laadalt ka laadapräänikud muginukased, mis meenutavad meile harjumuspäraseid jõuluaegseid piparkooke. Neid oli tõesti igasuguse kuju ja suurusega, glasuuritud ja glasuurimata ...
 
 
 
Toidukaupu oli päris palju, kuid suurem rõhuasetus oli õnneks siiski just käsitööl ja just nimelt kohalikul käsitööl. Ei mingeid poekaupu (ms kauplused olid ju avatud ja kes soovis, võis vabalt ka poodi ostlema minna).
 

 
 
Sellist mineraalvett müüakse küll poodides, aga pähklid ja Leedu õunad-pirnid nägid väga head välja ning maitsesid tõesti jumalikult hästi!
 
Rõngikuid oli aga palju-palju-palju ja igale maitsele.....
 
Ja nüüd järjepannu muljeid piltides:
 
 
 
 
 
 
 

 
 
 
 
 
Tegelikult minu nimega lusikat stendil ei olnud, aga minu nendingi peale küsis meister mu nime ning umbes kahe minuti pärast ulatas mulle kauni lusika sõnadega: "Nüüd on ka selle ilusa nimega lusikas olemas!" Nõnda kenasti öeldud, et hing lausa heldis!
 
Ja vot .... mina sain juba oma naistepäeva-lille ka kätte, aga seda näitan siis, kui õige päev käes.
 
No teadagi, et maanteed kasutades saab Leetu meilt kõige otsesemalt ikka läbi Läti.
Sel korral tegime tagasiteel vahepeatuse Riias ja käisime Motomuuseumis.
 
 
Seal ka lõunastasime..
 
 
... ja ostsime meeneks ja tarvitamiseks pisikese auto:
 

Otse loomulikult ei saanud ju mööda vaadata tuntud ja tuttavatest ning mõnusaid mälestusi esile kutsuvatest toodetest:
 


Vot see Eesti "Salvest"-i rassolnik on lihtsalt võrdluseks siia pildile asetatud. Maitsete erinevus ilmselt on, aga kas Läti või Eesti kasuks, veel ei tea. Mis maiustustesse puutub, siis neid oskavad lätlased teha küll. Nüüd aga soolakad vahvlid - see on midagi uut ja huvitavat!
 
************
 
Ja koju naastes võtsid jõulukaktused ja orhidee meid vastu õitega. Punase õiega kaktus jõulude ajal ei õitsenudki, nüüd siis tundub, et abikaasa sünnipäevaks ikka sätib end jälle kenasti õitsema.
 


********************************************************